Kodulugemine

Aino Pervik (s 1932) on eesti kirjanik, luuletaja ja tõlkija, kelle jutud „Kunksmoor“ (1973) ning „Kunksmoor ja kapten Trumm“ (1975) koos Edgar Valteri igihaljaste illustratsioonidega kuuluvad Eesti lastekirjanduse kullafondi. Lugu räägib toredast, sõbralikust ja heasüdamlikust nõiast nimega Kunksmoor, kes elab keset merd tillukesel saarel. Temas on peidus kogu maailma tarkus, aga ka üks plikatirts, kes armastab tuulistel öödel oma kollase õhupalliga ringi lennata ja lorilaule jorutada.

Kadri Hinrikus (s 1970) on Eesti lastekirjanik ja ajakirjanik. Raamatu „Et head haldjad sind hoiaksid“ (2012) peategelased Tuule ja Uku on 8-aastased kaksikud. Nende ema on surnud ning laste arvates heaks haldjaks muutunud. Kaksikute isa õlul on mõlema vanema roll ning kohustus perele leiba teenida. Seepärast ei ole tal kodu jaoks kuigi palju aega ning õde-venda peavad tihti iseseisvalt hakkama saama. Vahel õnnestub see üsna hästi, vahel tuleb ette ootamatuid äpardusi ja seiklusi. Mõned neist on päris naljakad. Oma osa selles on ka isal, kes iga päevaga üha lahedamaks lapsevanemaks muutub.

Vahtramäe Emil on üks väike armas poisiklutt, kes tänu oma heledatele lokkis juustele ja sinistele silmadele näeb välja nagu pisike inglipoiss, aga tegelikult on juuksejuurest varbaotsani koerust täis nagu kõik Astrid Lindgreni (1907–2002) tegelased. „Vahtramäe Emil“, „Vahtramäe Emili uued vembud“ ja „Vahtramäe Emil on veel elus“ moodustavad terviku, mis mõnikord on ühiste kaante vahel, mõnikord eraldi.

Kätlin Kaldmaa (snd 1979) räägib lastele tüdrukust, kellest sai Lydia Koidula – eestlastele oluliste ja lauluks saanud luuletuste autor. Seda raamatut lugedes saad teada, milline oli elu Eestimaal 19. sajandil, saad teada, millega tegelesid Lydia Emilie Florentine ja tema isa Johann Voldemar Jannsen ning miks on nad eestlaste jaoks väga tähtsad.   

Elava klassiku Paul-Eerik Rummo (s 1942) kogumikus „Tihane tõstab tiibu“ on tuntud ning ka uued luuletused koos Kaido Ole (s 1963) piltidega. Kunstnik Olele on see esimene kord raamatut illustreerida. Raamat sobib nii lastele kui kai täiskasvanutele, igaüks leiab sealt midagi. Need luuletused kõnetavad kõiki lütseumlasi!  

Ilmar Tomusk (snd 1964), kes argipäeviti töötab Keeleameti peadirektorina, on meenutanud, et ühes ammuses unenäos ärgitas teda lastele kirjutama tema lemmikkirjanik Astrid Lindgren. Päriselus aga asus ta lasteraamatuid kirjutama Leelo Tungla innustusel. Nüüdseks on Tomuski sulest ilmunud üle poolesaja humoorika lastele mõeldud teose. Raamatus „Kolmanda A kriminalistid“ hakkavad Piia ja Mati koos 12. klassis õppiva Pauliga uurima väärtusliku raamatu vargust.  

Kerttu Soans (snd 1961) on eesti kirjanik, ajakirjanik, dokumentalist ja maalikunstnik.

Kerttu Soansi raamatud, mille hulgast valida

• „Kruubi-Ruudi ja tema inimesed“ (Lehekülgi: 70; Väike Vanker 2004)
• „Teistmoodi Sirel“ (Lehekülgi: 88; Väike Vanker 2005)
• „Mari ja Jüri 10 ametit“ (Lehekülgi: 68; Ajakirjade Kirjastus 2007)
• „Külaline vannis“ (Lehekülgi: 83; Ajakirjade Kirjastus 2016)
• „Inimene puudlinahas“ (Lehekülgi: 144; Petrone Print 2016)

Armastatud loodusemees Fred Jüssi (1935–2024) oli bioloog, loodusfotograaf ja looduse populariseerija. Vanaisadele-vanaemadele, isadele-emadele on Fred Jüssi nimi ja rahulik hääl kindlasti tuttav, tema elu- ja loodusekogemusest on õppida kõigil. Raamatus „Varesetund“ on lood meie lindudest-loomadest, suitsupääsukesest hallhundini. Kes on Rasva-Ants? Kelle pessa muneb kägu? Kes see laulab „sit-si-kleit“? Kes toob päevasooja, kes toob öösooja, kes toob lõunasooja? Kes on targem, tuvi või vares? Kes on sipelgate „lehmad“? Kuidas oravale pähkleid pakkuda? Kes on hiirehunt? Mille poolest on hunt metskitsedele hea?

Kui muudest toimetustest aega üle jääb, võib õpetaja klassis lugeda mõne toreda pala Ilmar Tomuski (snd 1964) raamatust, et mõistaksid, millised kummalised lood on keele ja sõnadega. Sa ütled, et paned mütsi pähe, aga tegelikult paned pea mütsi. Proovid panna soki jalga, kuid juhtub hoopis vastupidi ning jalg läheb sokki. Kui talv on käes, pole see tegelikult üldse käes, vaid hoopis õues. Sügav lumi on aga eriti naljakas – sina hakkad lumememme tegema või kelgutama, lumi muudkui sügab. Sul võib olla suus mitu keelt, kuid kõige ilusam neist on eesti keel. See raamat ongi eesti keelest ja sellest, kui lõbus ja vahva see keel võib olla.

Kui Charles Perrault’ muinasjutud on läbi loetud, siis miks mitte lugeda Madame D’Aulnoy (1652–1705) lugu sinilinnust või hoopis Lauri Leesi tõlget loost „Kuldjuustega Kaunitar“? Muide, kui Madame D’Aulnoy (pildil) oma muinasjutud kirja pani, pidas ta oma lugejateks täiskasvanuid, mitte lapsi. Madame D’Aulnoy ja teiste 17. sajandi prantsuse naiskirjanike loomingust sai alguse muinasjuttude peadpööritav menu.

Ka 3. klassi mahub mõni muinasjutt, sest nende lugemiseks pole keegi liiga vana. Lugu tüdrukust, kellel on võõrasema juures raske põli ja kes suure õnne osaliseks saab, on inimesi paelunud ajast aega. Muinasjutu Tuhkatriinust pole kirja pannud mitte ainult Charles Perrault ja vennad Grimmid – Fr. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsetes juttudes“ leidub eesti versioon loost, mille juured arvatakse pärinevat antiikajast.

Pildil: Günther Reindorffi illustratsioon.