Kodulugemine

Inglise kirjaniku Charlotte Brontë (1816–1855) tuntuim romaan räägib orvuks jäänud nimitegelase elust tigeda onunaise juures, seejärel karmis Lowoodi vaestekoolis algul õpilase ning pärast õpetajana. Ent Jane ihkab enamat ning võtab vastu guvernandikoha Thornfield Hallis, mis on salapärane, lausa kummituslik paik. Seal kogeb Jane suurt õnne ja kõikide unistuste purunemist. Korduvalt püüab Jane Eyre pääseda tol ajal kehtinud alistuva ja lepliku naise rollist: ta tahab ise oma elu korraldada – see polnud 19. sajandi naise puhul midagi enesestmõistetavat. „Jane Eyre“ (1847) on tänini populaarne, sellest on ka eesti keeles korduvalt ilmunud uustrükke. Teose ainetel on loodud rohkesti linateoseid.

Charles Dickens (1812–1870) oli ja on populaarne kirjanik. Tema värvikad tegelased on üldtuntud, nende nimedest on saanud üldnimed. Koos Dickensiga tuli inglise kirjandusse realism, kuid tema loomingut iseloomustab ka emotsionaalsus ja huumor. Romaan „Oliver Twisti seiklused” (1837–38) kujutab vaese vanemateta poisikese rasket eluteed, pakkudes samal ajal üldistust ajastu kõige aktuaalsematest probleemidest: vaesusest, olematust sotsiaalhoolekandest, kuritegevusest. Romaan on palju kordi jõudnud kinolinale ja lavale, selle põhjal on valminud muusikal.

Prantsuse kirjanik Alfred de Musset (1810–1857) on ennekõike romantismiajastu luuletaja, kuid ta on kirjutanud ka proosat ja näidendeid. Allegoorilises jutustuses „Lugu valgest rästast“ otsib autor vastust küsimusele, kuidas leida enda koht maailmas, elu mõte ja õnn, kui erinetakse teistest liigikaaslastest.

Inglise kirjanik Oscar Wilde (1854–1900) avaldas kaks muinasjutukogu: „Õnnelik Prints“ (1888) ja „Granaatõuntest maja“ (1891). Eesti väljaannetes on need tavaliselt ühtede kaante vahel. Wilde ise on öelnud, et need on lood lastele ja lapsemeelsetele. Meie ütleme, et meisterliku jutustaja Wilde’i „Õnnelik Prints“, „Isekas hiiglane“ jt – kokku üheksa muinasjuttu  armastusest ja eneseohverdusest, sellest, milline on oma hingest loobumise hind – on alates Lauri Leesi „Väikese eurooplase lugemiku“ (1999) esmailmumisest lütseumi klassika.  

„Olen alati enda jaoks mõelnud mingi lõbusa põhjenduse, milleks ma midagi teen, et asi ei oleks liiga tõsine ja pidulik. Selle raamatu ilmumist võiks põhjendada lootusega, et sellest saab kunagi kellegi tüütu kohustuslik kirjandus.“ Seda, kas Eesti näitleja ja näitekirjaniku Jaan Tätte (s 1964) sõnad oli nali või mitte, saab igaüks ise kontrollida. Näidendi hankimiseks tuleb suunduda kooli raamatukokku. Lisaks lugemisele on lubatud vaadata režissöör Arko Oki filmi „Ristumine peateega“ (1999), kus näitlejana teeb kaasa ka Jaan Tätte ise.

Alexandre Dumas vanem (1802–1870) on tuntud ajalooliste seiklusromaanide poolest. „Kolm musketäri“ (1844) on Dumas’ kuulsaim teos, mille põhjal on valminud loendamatu hulk filme, sõnalavastusi, ballette, kirjandusteoseid jm. Peategelane d’Artagnan, tema sõbrad musketärid Athos, Porthos ja Aramis tegutsevad 17. sajandi Prantsusmaal, kus poliitilisi niite tõmbab ja intriige sepitseb legendaarne kardinal Richelieu (no ütle veel, et kirjandus ei tee kuulsaks!), tegelastena astuvad üles Louis XIII ja kuninganna Anna. Musketäride seiklused seovad põlvkondi ja ilma nendeta ei saagi nagu hästi suureks kasvada. „Üks kõigi, kõik ühe eest!“

Agatha Christie (1890–1976) on ilmselt maailma armastatuim krimikirjanik, selle žanri kujundaja ning tõeline klassik, Hercule Poirot’ ja miss Marple’i vaimne ema. Jutustuses „Paddington 16.50“ (1957) lahendab mõrvaloo pealtnäha ohutu, aga äärmiselt terane miss Marple, kelle sõbratar näeb juhuslikult rongiaknast pealt kuritegu. See sunnib vanadaami selgust otsima. Ta palkab väärilise abilise ja muidugi viib nende järjekindlus ja nutikus sihile. Miss Marple’i ja Lucy Eyelesbarrow juurdlust jälgides saab ka oma hallid ajurakud tööle panna.

Arthur Conan Doyle’ile (1859–1930) võlgneme eradetektiiv Sherlock Holmesi ja tema eeskujul loodud lugematud ametivennad. „Etüüd punases“ (1887) on esimene jutustus, milles nimetatud detektiiv ja tema abiline doktor Watson kuritegu lahendavad. Ühtlasi saame aimu, kuidas Holmesi särav mõistus töötab. Kuritöö on sedapuhku sünge eellooga ja isiklik ning taas tuleb tõdeda, et isekus ja saamahimu võivad tekitada parandamatuid hingehaavu.

Šotlase Arthur Conan Doyle’i (1859–1930) loodud eradetektiiv Sherlock Holmes on üks eredamaid tegelasi inglise krimikirjanduses. „Baskerville’ide koer“ (1902), milles sündmusi näidatakse Holmesi ustava kaaslase doktor Watsoni silme läbi, algab suguvõsa needusest ja jätkub põrgukoera otsinguga üksildasel ja kõledal nõmmel. Doyle’il on õnnestunud luua pinev ja sünge atmosfäär, milles võib suisa tajuda kurjuse lähedust. See on teos, mida ei saa käest enne, kui pahalane selgunud ja võib kergendatult hinge tõmmata. 

Indrek Hargla (s 1970) pseudonüümi all kirjutav Indrek Sootak on Eesti tuntumaid ja viljakamaid ulme- ja krimikirjanikke. Romaaniga „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“ (2010) alguse saanud ajalooliste kriminaalromaanide sari, mis jutustab keskajal Tallinnas tegutsenud Melchior Wakenstedest, kes apteegitöö kõrvalt ka mõrvamüsteeriume lahendab, on jõudnud juba seitsmenda raamatuni ja lugejate huvi ei näi raugevat. Pigem vastupidi: usutavasti teeb Elmo Nüganeni filmitriloogia Melchiori veelgi kuulsamaks.  

Neljal korral Nobeli kirjandusauhinna nominendiks esitatud Inglise kirjanik Herbert George Wells (1866–1946) on üks neist, kelle teosed panid aluse ulmekirjandusele. Muide, Wells on käinud Eestis: 1934. a augustikuus suvitas ta Jäneda mõisas paruness Benckendorffi külalisena. 

Milline võim ja vabadus, kui inimene võiks muuta end nähtamatuks! „Nähtamatu“ (1897) peategelasel, Griffini-nimelisel teadlasel-füüsikul see õnnestub, ent ta ihkab enamat – vallutada maailma ja inimkonnale oma senise armetu elu eest kätte maksta. Kas ja kuidas see tal õnnestub, saab teada raamatust.

Prantsuse insenerist kirjaniku Pierre Boulle’i (1912–1994) romaan „Ahvide planeet“ (1963) ilmus eesti keeles 1973. aastal Lennart Meri tõlkes.

Ajakirjanik Ulysse Mérou (mõtle Odysseusele!) jutustab, kuidas teadlaste seltskond professor Antelle’i juhtimisel jõuab Maaga väga sarnasele planeedile. Seal, Maast neljasaja valgusaasta kaugusel, elavad metsikud inimesed ning targad-mõtestatud ahvid. Romaanis on mitu ootamatut süžeepööret, nii et põnevust jätkub viimase leheküljeni. Boulle’i romaani põhjal vändati 1968. a film, millest kujunes teleseriaalide ja animafilmide kaasabil kultusteos.

Ameerika kirjaniku Orson Scott Cardi (s 1951) ulmeromaani „Enderi mäng“ (1985) taustaks on tulnukate kolmas rünnak Maale, ent kosmoselahinguist huvitavam on hoopis inimpsühholoogia ja -käitumine, mida autor jälgib. Selleks, et kedagi võita, peab teda mõistma; kedagi mõistes hakkad teda aga armastama, mistõttu on raske teda tappa, aga võita ei saa tapmata. Kas on võimalik hävitada kedagi, keda oled tundma, koguni armastama õppinud? Kas täita kohust ühiskonna ees või pühenduda isiklikule õnnele? Sellised suured eetilised küsimused seisavad romaani peategelase, vaid 6-aastase Enderi ees.

Norra kirjaniku Jostein Gaarderi (s 1952) tuntuim teos on „Sofie maailm. Romaan filosoofia ajaloost“ (1991). „Apelsinitüdrukus“ (2004) vaatleb autor läbi 15-aastase poisi silmade olulisi ja sageli ka haiget tegevaid teemasid: lahusoleku valu, igatsus, armastus, perekond, surm, üksindus. Kas valid elu, kui tead, et see on üürike ning põhjustab palju valu ja muret?

Margus Karu (1984–2017) esikromaan „Nullpunkt“ (2010) on huvitava ülesehitusega kaasahaarav teos, mis sai populaarseks kohe ilmumise järel. Teose peategelane, gümnaasiumi lõpuklassi õpilane Johannes, vahetab tavakooli nn eliitkooli vastu. Teose esimeses pooles tekib tal kooli, kodu ja sõpradega probleeme. Olukord ei parane aga enne, kui noormees selgeks mõtleb, mida ta oma elus saavutada tahab. 

Teose põhjal on 2014. aastal valminud nii mängufilm kui ka 6-osaline teleseriaal (režissöör Mihkel Ulk).

Eduard Bornhöhe (1862–1923) jutustus „Kuulsuse narrid“ on esimene osa 1892. aastal ilmunud satiirilisest jutustusest „Tallinna narrid ja narrikesed“. Jutustus kirjeldab kahe saamatu, kuid kõrgelennuliste unistustega mehe, leiutaja Jaan Tatika ning luuletaja Saalomon Vesipruuli elu ja tegevust 19. sajandi lõpu Tallinnas. Mõlemad peategelased on saanud eesti kultuuris arhetüüpseks, st esindavad ilmekalt teatud inimtüüpi. 

Teose põhjal on 1982. aastal valminud telelavastus, milles mängisid Eesti tippnäitlejad Urmas Kibuspuu (Tatikas) ja Jüri Krjukov (Vesipruul).