Kirjutas Marta Mets Xb

28. novembril toimus lütseumis vaba lava, mida õpilased ja õpetajad alati pikisilmi ootavad. Vaba lava oli sel aastal eriline, sest külas olid prantslased meie sõpruskooli Nantes’i La Perverie’ lütseumist.

Osalen vabal laval oma bändiga juba kolmandat aastat. Võin ausalt öelda, et meie eesmärk ei ole isegi võita, vaid esineda suurel laval paljude inimeste ees. Ka sel aastal oli meil suur tahtmine esineda ja kui jagati vaba lava registreerimislinki, panin ma kohe meid kirja. Oli väga palju proove, naeru, kuid ka vaidlusi. Näiteks ei suutnud me välja valida, millist laulu esitada – lõpliku otsuse tegime alles nädal enne vaba lava.

Samal ajal küsis mult minu „jumalate klass“ 12.b, kas ma saaksin neid aidata ja nendega koos esineda. Mõtlesin natukene selle üle ja nõustusin. Kui oma bändiga tegime proove juba kolm nädalat enne vaba lava, siis 12.b klassiga oli meil esimene proov alles kolm päeva enne üritust.

Lõpuks jõudiski kätte 28. november. Keskpäeval olin ma veel rahulik ega närvitsenud eriti, kuid pärast proove tuli närv sisse. Ma ei muretsenud isegi oma bändi pärast, kellega olime palju harjutanud, vaid 12.b-ga esinemise pärast, sest laulu lõplikku versiooni mängisime esimest korda alles peaproovis. Kartsin väga, et vean oma „jumalaid“ alt.

Esimesena pidin esinema oma bändiga. Lava taga istudes oli närv ikka sees, aga see ei olnud hirm, vaid pigem elevus, mis paneb südame kiiremini põksuma. Lavale astunud, püüdsin rahuneda ja keskenduda ainult laulule, kuid see ei tulnud mul päris hästi välja. Äkitselt karjus minu hoole all olnud vahetusõpilane minu nime ja kõik hakkasid plaksutama. See tundus nii ebareaalne, otsekui oleksime mingis filmistseenis. Hämmastaval kombel sain ma sellest kindlust juurde. Hakkasime mängima. Loo ajal oli mu peas tühjus, ma tunnetasin ainult muusikat ja oma bändikaaslasi. Ärkasin justkui alles siis, kui kõlas aplaus.

See aga polnud veel lõpp, sest pärast seitset esinejat ootas mind ees veel üks esinemine. Pärast oma bändiga esinemist ei olnud ma enam üldse närviline, tundsin ainult elevust. Ka lava taga ootamine oli teistsugune. See ei olnud enam pingeline: kaheteistkümnendikud viskasid nalja ja arutasid, kuhu nad pärast üritust edasi lähevad.

Saabus aeg lavale minna ja see oli hoopis teistsugune kogemus. Seal polnud ma fookuses, vaid pigem tiimimängija – see tegi mind palju enesekindlamaks. Lava üle võtnud energia oli vapustav: projektori kaudu näidati kaheteistkümnendike naljakaid videoid koolielust. Mõjus oli ka nende tants ja esitatud laulu sõnum – see on nende viimane kooliaasta.

Ausalt öeldes tekkis mul esinemise lõpus silma isegi väike pisar, sest kõik need inimesed aitasid mul vennastuda ja nad on mulle nii lähedaseks saanud. Just see esinemine oli nende jaoks viimane. Siis tegi Rafael aga tagurpidi salto, lugu lõppes ja kõlas vali aplaus.

Pärast esinemist olid kõik väga rõõmsad, paljud tänasid ja kiitsid mind. Ma arvan, et see oli üks kõige emotsionaalsemaid ja meeldejäävamaid hetki minu koolielus – eriti õnnelikuks tegi mind see, kui 12.b „Seitsme tuule poole“ publiku lemmikesituseks valiti.

Fotod: Gustav Lamp