Kirjutas Maribel Mae (XIa)

2. mail Salme Kultuurikeskuses toimunud tantsuansambel Leesikate kontsert „Üks kaerajaan kõik“ jättis oma oskuslike tantsijate, vapsutavate koreograafide, muusika, valgustuse ja rõõmsa energiaga tõsiselt lummava mulje. Lavale astus 220 nooremat ja vanemat leesikat, kes tõid publikuni nii eesti autorite loomingu kui ka pärimustantsud. Kontsert koosnes kahest poolest, millest esimene algas „Kaera-Jaaniga“ ning teine lõppes „Kaerajaaniga“. 

Hedvig Haardest, Karel Johannes Vähist, Emilia Heilist ja Katariina Nelli Tiislerist koosnev lavastusmeeskond suutis kontserdi muuta sujuvaks, kaotamata üllatushetki: kui teise vaatuse alguses ilmus kardina tagant välja tantsupaar, kus poiss hoidis partnerit oma õlal täpselt samamoodi nagu esimese vaatuse lõpus kardinate sulgemisel, jättes mulje, nagu nad oleksid terve 30-minutilise pausi ajal lava keskel ühes asendis publiku naasmist oodanud. Lavastuse kunstilisusest õhkus tõelist armastust eesti folkloori vastu ning see tekitas minus endaski eriti patriootliku tunde, loomistuhina ja tahtmise võtta kohe paber, kuhu saaks hakata triibuliste seelikutega kriipsujukusid ja nende asetust joonistama. Loomulikult ei saa unustada Anneli Kripsaart, kes vastutas kogu sündmuse imeliselt disainitud visuaalse identiteedi eest. 

Kohe kontserdi alguses, kui väikesed sibavad jalakesed laval justkui hõljuval kombel tantsima hakkasid, hakkas minulgi neljateistkümnendas reas jalg rütmis kaasa tatsuma. Nähes, kui õnnelikud ja energilised olid kõik tantsijad tibatillukestest leesikatest kogenumateni välja, tekkis mul tunne, nagu oleksin sattunud maailma, kus on võimalik kõik igapäevased mured kõrvale panna ja lihtsalt nautida oma kodumaale omast kultuuri: muusikat, tantsu ja inimesi nende keskel. Kindlasti jäi meelde iga tantsija lausa meisterlik tantsuoskus ning mis kõige olulisem – lustitunne, mis tekib tehes midagi, mida kalliks peetakse. Selle eest saab kindlasti lisaks tantsijaile endile tänada tänavusi õpetajaid: Emilia Heil, Hedvig Haarde, Karel Johannes Vähi, Katariina Nelli Tiisler, Kristiina Siig ja Nora Kangro. 

Lemmiktantsu ma valima ei hakka, sest hindan neid kõiki samaväärselt ja nautisin üldiselt kogu kontserti tervikuna. Sündmus tuletas mulle meelde aegu, kui olin ise rahvatantsija, ning seda, kui lahedalt ja kirglikult on võimalik selliseid kontserte vaatajateni tuua. Lavastus sütitas mus idee, et äkki oleks mul endal taas aeg pastlad varnast kätte haarata, jalga panna ja uuesti end rahvatantsuga siduda. 

Aitäh vapustava ja südantsoojendava kogemuse eest, Leesikad!