Usutluse autor on Mona Delisa Aruksaar (VIIb)
Intervjueerisime lütseumi pikaajalist kehalise kasvatuse õpetajat Katrin Kroosmanni, kes sai sel õppeaastal lütseumi teenetemärgi.
Miks soovisite hakata kehalise kasvatuse õpetajaks?
Ilmselt sai määravaks koolivahetus pärast põhikooli lõpetamist (tol ajal pärast 8. klassi lõppu), kui mind kutsuti Tallinna 43. Keskkooli (praegune Tehnikagümnaasium) kergejõustiku kallakuga spordiklassi. Mulle meeldis valitud alaga tegeleda ning mul läks ka päris hästi.
Mäletan, et 9.-10. klassis mingis ainetunnis istudes vaatasin aknast välja ning nägin kehalise kasvatuse õpetajat spordiväljakul tundi andmas, mu meelest tegeles ta hoopis meeldivamate asjadega kui mina klassiruumis. Ju mõjutas minu valikut seegi. Olen sellest klassist ainuke, kes oma edasise elu spordiga sidus. Ja kahetseda pole eriti põhjust.
Sealt edasi tundus Tallinna Peadgoogilise Instituudi (praeguse Tallinna Ülikooli) kehakultuuriteaduskond loogilise jätkuna, mille 1984. aastal lõpetasin.
Töötasin seejärel mõnda aega laste kergejõustikutreenerina ning Tallinna Lastestaadionil koolidevaheliste võistluste instruktorina, kuni Andrus Konks (kehalise kasvatuse õpetaja sel ajal) kutsus mind 1995. aasta sügisest lütseumisse kehalise kasvatuse õpetajaks. Olin lapsevanemana tol ajal juba kooliga seotud.
Rohkem kui 25 aasta jooksul on koolis olnud nii paremaid kui ka halvemaid aastaid, kuid minu soov olla see, kes olen, on üha tugevnenud. Ilmselt on oma osa töökogemusel, kooli sportimistingimuste järjepideval paranemisel ning muidugi õpilastel ja kolleegidel. Lütseum kui töökeskkond on olnud hea mitmekülgseks arenguks ka õpetajale.
Mis Teid töö juures motiveerib ?
* Lapsed – sportlikult andekad ja mitte, püüdlikud ja laisavõitu, julged ja kartlikud, targad, elutargad ja -võõrad, eesti- ja muukeelsed, rohkem ja vähem kasvatatud jne – nii nagu nad klassikomplekti kokku satuvad. See on huvitav, vahel ka raske. Kui mõnikord hakkama ei saa, teen klassi- või õppealajuhatajaga, nüüd ka eripedagoogiga, koostööd. Kuidagi tuleb tunnis see kirju seltskond kokku sulatada ning nendega toime tulla nõnda, et igaühele jaguks mõõdukalt koormust, toimuks kehaliste võimete areng, omandataks uusi oskusi (sh koostööoskus) ning jõuaks kohale arusaam, et regulaarne liikumine endale sobivaimal viisil on vajalik.
*…tunni emotsionaalne pool – et oleks tore! Nii õpilastel kui ka minul. Kehv on minna järgmisesse tundi, kui tunnen, et eelmine ei õnnestunud. Paraku juhtub sedagi.
*…kui tunnis tekib arutelu (st on mingisugune huvi). On olnud klasse, kus õpilased küsivad palju ja teemaarendus on pikaks kujunenud. Sisuka mõttevahetuse korral pole kahju ka tegemata jäänud harjutustest. Saan tagasisidet ja mõtlemisainet.
*…kui midagi hästi välja tuleb, on tahtmine korrata ja tehtut täiustada.
*…kui midagi ebaõnnestub, tahaks uuesti proovida, vältida vigu või teha midagi teisiti.
Mis meeldib kõige rohkem selle töö juures?
Usun, et vastasin juba eelmise küsimusega.
Meeldib kooli kollektiiv: lütseumi õpetajad ja töötajad kui kolleegid. Leian alati toetust ja abi, kui seda vajan. Hea huumor on innustav ja annab energiat.
Meeldib kooli areng ja seoses sellega tulevad ka uued mõtted ning väljakutsed.
Kust leiate jaksu viia tundi läbi pisemate lastega?
Mulle väikesed lapsed meeldivad ning neile tundi anda ei ole raskem kui suurtele. Neid on lihtsalt nii palju, et igaühele ei pruugi piisavalt tähelepanu jätkuda ning selle saamiseks on lapsed valmis milleks iganes…
Kui kõik suudavad olulisel hetkel, kui toimuvat selgitan, tähelepanu mulle koondada, siis asjad toimivad hästi. Kui aga mitte, ei saa ka tegevus hästi välja tulla, korduvalt peab üle rääkima ja liikumisaega jääb napiks.
Mäng on väikese inimese töö: esimeses ja teises klassis püüan algteadmisi edasi anda mänguga. Kui väikeste laste tund on hästi läinud, siis annavad nad sellest kohe teada, nad on vahetud ja toredad ning kompenseerivad igati tunnile kulutatud energia.
Kolmandas klassis toimuvad täisklassile (tüdrukud ja poisid veel koos) paaristunnid. See on hetkel kõige energiakulukam sporditund ning nõuab suuremat läbimõtlemist, keskendumist, enda kehtestamist ja pärast ka taastumist. 🙂
Millised on Teie saavutused kehalise kasvatuse õpetajana?
Kõike, mis koolis pika aja jooksul tehtud või teoksil, saavutusteks pidada ei saa, aga oma ainevaldkonna protsessides olen eestvedaja või osaline olnud küll.
Kõige olulisemad on ikka tunnid, kuna lütseumil puudusid rohkem kui 20 aasta jooksul spordirajatised, tuli leida kohti ja võimalusi riietumiseks ja tundide läbiviimiseks (Luise ja Saku tänava spordisaalid, transport jne).
Kordaminekud Tallinna koolide võistlustel (meie olümpiaadid!), eriti algklassilastega, kuna tegemist ei ole nn profisportlastega, vaid tundide põhjal saavutatud tasemega erinevatel aladel; distantsõppe ajal töös olnud digitaalne “TPLi liikumispäevik”, klassidevaheline liikumisprojekt “Samm-sammult” jt.
Ülekooliliste spordiürituste korraldamine, sh traditsiooniks saanud algklasside kooliolümpiamängud. Tänu sellele projektile sai Nukuteatri kunstniku abiga loodud maskott Kusti, kes nüüd juba üle 10 aasta kooli teistelgi olulistel üritustel toimetab.
Kehalise kasvatuse tunnis püüan olla “normaalne õps”.
Mis on kõige tüütum osa töö juures?
* Korrutada sama juttu, mis kuidagi kohale ei jõua ja mida keegi kuulda ei taha, kuid ilma ka ei saa.
* Harjutused, mida korduvalt ise tegema pean (näiteks soojendusvõimlemine).
* Omanikke igatsevad spordiriided ja jalatsid ning nendega tegelemine.
* Riietusruumides leiduv praht, mis võiks olla prügikastis.
* Spordisaali ebastabiilne temperatuur ning müra ja tuuletõmmet tekitavad puhurid.
Mis tunne oli, kui saite teada, et olete teenetemärgi kavaler?
Kahtlemata oli see tore tunne (ja natuke hirmutav ka).
Tänan veel kord kõiki lütseumlasi, kelle nõusolekul see nõnda läks!
Sain sellest teada tegelikult päev või kaks varem, sest minu osalemine kontserdil oli isiklikel põhjustel küsimärgi alla. Kuna puudumisvõimalust mulle ei antud, siis aimasin…
Seega sain pisut valmistuda, et need sammud kontsertsaalis astutud saaksin… 🙂