Küsisime koolipsühholoog Sheila Kolgilt vastuseid õpilaste küsimustele. Artikli esimene pool ilmus L’Air du Lycée jõulunumbris.

Koostas Agnes Pototski (VIIIa)

Kuidas tulla toime mõttega, et teistes koolides on parem kui meie koolis, ja äraminemise sundmõtetega? 

Kui sellised mõtted peale tükivad, tasub ikka alati meenutada eesmärki: mis on see, milleks just see kool hea on? Tavaliselt tahab inimene eemalduda muudel põhjustel, arvates, et mujal on parem ja rohi rohelisem. Tegelikult juhtub paraku nii, et kui ollakse end kuidagi tupikusse elatud, siis kiputakse nii tegema ükskõik mis kohas. Ehk – millest on tekkinud selline olukord, et tahan ära minna? Näiteks, kui olen liialt väsinud, siis mida teen nii, et endal puhata ei võimalda? Õppima peab ka teistes koolides. Arvamus, et mujal on kergem, ei pruugi üldse tõeseks osutuda. Sama õppekava on ikkagi vaja läbida ja pingutust nõuab see sellegipoolest. Tasub ka mõelda, mis oleks koolivahetuse plussid ja miinused (võid teha tabeli ja need endale kirja panna). Ei tasu unustada, et praeguse kooli plussid on tuttav keskkond, tuttavad ootused, sõbrad, kindlasti on õpetajaid, kes meeldivad, saadav hea haridus. Keegi ei garanteeri, et mujal on parem. Koolivahetuse miinus on kindlasti see, et kõik on uus ja võõras, paljuga on vaja kohaneda. Koolivahetus toob igal juhul stressi juurde. Lisaks on inimene harjumuste ori. Kui harjutan endale sisse mustri, et jätan asju pooleli, siis on seda ka edaspidi lihtne teha ning asjade lõpuleviimine muutub raskeks. Muidugi võib olla olukordi, kus muutus võiks tõepoolest kasu tuua ja sellisel juhul saab muutust vaadata julgusena püüelda parema poole. Tasub aga hoolega läbi kaaluda, kas muutus ikka tegelikult ka parem oleks või toimub otsustus ainult emotsiooni pealt. Ainult emotsiooni najal tehtud otsus ei pruugi olla kõige mõistlikum. 

Kuidas paremini toime tulla õppekoormusest tuleneva stressiga?

Teatud stressist ongi keeruline pääseda ning teatud määral stressi on normaalne. Kui stress muutub liigseks, siis tuleb eelkõige üle vaadata, kas baasvajadused on täidetud – kas on piisavalt und, kas toit on tervislik, kas on piisavalt füüsilist aktiivsust? Need on kolm põhilist alustala, mis meid toetavad. Kuula muusikat, mis meeldib, veeda aega sõpradega, jaluta koduloomadega. Kõik see aitab tassi täita. Kõik kehapraktikad on head – kui saame keha lõõgastuma, siis ülejäänu tuleb kaasa. Otsi nippe ka veebilehelt peaasi.ee

Kuidas motiveerida end õppima õhtul pärast väsitavat trenni?

Väsinuna õppimine võib olla suhteliselt tulutu tegevus. Pigem võta enne hetk endale, ja kui jõuvarud taastunud, asu alles siis õppima. Tee õppimises pause.

Kui paljud õpilased päriselt tulevad koolipsühholoogilt abi otsima? Kui paljud neist päriselt abi saavad, on saanud? Kas tulles võib loota konfidentsiaalsuse säilitamisele?

Esimeses kooliastmes tullakse harva ise abi otsima. Siis tavaliselt on pöördujaks vanem või klassijuhataja. Alates teismeeast pöördutakse ka ise. See, kas abi saadakse, oleneb sellest, kas inimene on valmis ka ise midagi tegema, et oma muredele leevendust leida. Mõnikord oodatakse, et mingi ebamugavus lihtsalt kaob. Kui inimene ise midagi ei muuda, siis on vähe lootust, et tema ümbruses midagi muutub. Psühholoog ei saa olla inimene, kes probleemi ära võtab. Küll saab psühholoog aidata näha laiemat pilti ning aidata inimene teele, kus ta saaks liikuda sellise elu poole, kus selle probleemiga on võimalik toime tulla. Mõnikord ongi vaja lihtsalt muret jagada. Ka see kuuldud olemine võib mõnikord aidata. Kindlasti on oluline valmidus enda heaoluks midagi teha. Kes on ise valmis eneserefleksiooniks ning tegutsemiseks, see tavaliselt ka abi saab. Kui valmisolek muutuseks puudub, siis psühholoog kedagi ümber tegema ei hakka. 

Koolipsühholoogi konfidentsiaalsusega on nii, et mured ja isiklikud teemad jäävad psühholoogi kabinetti. Kui on teemad õppimisega ja on näiteks teada, et õpilast on vaja mingil moel koolitööga toetada, siis selles osas saame arutada, kas ja kuidas õpetajat kaasata. Kui tegu on näiteks plaanitava roimaga, siis kahjuks pean sekkuma ja sellest teavitama. Samuti siis, kui tegu on näiteks väärkohtlemise ehk hädas oleva lapsega, siis pean teavitama vanemat või lastekaitset (olenevalt juhtumist). 

Harjutamine teeb meistriks 😉 Ka atraktiivsed inimesed on inimesed. Lisaks on ka neil alati oma ebakindlused. Siiras vestlus paneb unustama, milline teine inimene välja näeb.

Miks on praegusel ajal vaimsed probleemid nii levinud õpilaste seas?

Ma arvan, et need on alati olnud, kuid praegu kindlasti pööratakse neile rohkem tähelepanu. Samuti on ka rohkem toetusvõimalusi. Kui kunagi peeti depressioonis last ehk lihtsalt laisaks, siis tänapäeval on tõenäolisem, et seda märgatakse. Vaimse tervise probleemid pole enam nii stigmatiseeritud. Muidugi on siin lisamõjutajaid, mis teebki olukorra keerulisemaks – COVID, leviv nutisõltuvus, aina rohkem töötavad (ja seetõttu eemal olevad) vanemad, kõrgenenud nõudmised ja ootused, ühiskonna mentaliteet. Eks neid mõjutajaid on veel ja veel.

Mis on peamised probleemid, millega õpilased psühholoogi poole pöörduvad?

Ärevus, suhted kaaslaste ja vanematega, romantilised suhted, õppimismured.

Mida teha, kui ma tunnen, et mu sõbrad ei hooli minust?

Sellele küsimusele vastamiseks peaks kindlasti täpsemalt uurima, milles asi. Kui need sõbrad päriselt ei hooli, siis milleks sellised sõbrad? Miks on soov veeta aega inimestega, kes ei hooli? Mina otsiks uued 😉 Teine teema on aga see, et kas nad päriselt ei hooli või on mul selline tunne? Kelle puhul mul sel juhul veel on olnud tunne, et ei hooli? See ei pruugi üldse olla neist sõpradest, vaid miskipärast on keeruline kogeda hoolimist ja lähedust. Mis peaks olema, et ma seda kogeda saaks? Kas ma saan oma sõpradele väljendada, kuidas ma end tunnen? Õigele sõbrale saab oma tundeid ja vajadusi väljendada.