Kevadest mõtisklevad Kristin Vain (XIa) ja Liisa-Maria Jürilo (XIa)

Kevad. Õitsvad pajuutud, mis ääristavad teed maakoju. Tolmusesse elutuppa pudenenud päiksetüki eriline valgus, mis paneb helendama aknaklaasile kogunenud mustuse, kuivanud vihmapiisad ja õietolmu. Aprillituul, mis puhub minema väsimuse, kuid toob külmetuse ja nohu. Jaheda vaevaline võitlus oodatud soojusega on pikk ning vahel ronib põue ebamugav kripeldus: kas külm ei lõppegi? Aga külm taandub. Läheb ära ja igikestvast heitlusest väljuvad taas võidukana soojus, õied ja rohelus ning mullusel raiesmikul vilksatavad noorte kaskede esimesed lehed. 

Tuul, mis puhus mantlihõlmade vahelt rüppe külma, pöördub ja toob kaasa niiske mulla ja värske kasemahla veniva hõngu. Jäätunud maa sulab, hingab ja elab ning jääb ootama seemet. Seemet, mis on lootus ja lubadus tulevikust. Ja kui päike hakkab käima nii kõrgelt, et paistab võimla tagant alla keemiaklassi tagumisse pinki, istutatakse ka meie südamesse tilluke seeme, mis ei luba enam vahetundides toas püsida ja tunnis linnulaulu asemel õpetajaid kuulata. 

Kuid soojus ei tule niisama, ta võitleb visalt külmaga, sest seeme kasvab ja sinilill õitseb vaid siis, kui kevad talve alistab. Kevad on kasvamise, võitlemise ja uuesti alustamise aeg. Kevad on tõestus sellest, et soe tuleb ikka ja jälle, et soojus on järjekindel ja jäärapäine nagu kõndima õppiv lambatall. Kevad on esimese kaselehe heleroheline helk. Kevad on magamisest kangete liikmete sirutus, hoovõtt ja hüpe.