Olemegi jõudnud nädala ja ka selle poolaasta viimase postituseni. Blogimeeskond loodab, et nautisite sellist vaheldust. Lehemaiad ei pea kurvastama, sest uuel poolaastal ilmub talvine leht. Nädalale panevad punkti blogimeeskonna juhi Liisa Kunsingu (XIb) jõulueelsed mõtisklused.

Talvine aeg võib olla väga muserdav. Tunnis istudes näen, kuidas päev jookseb kui peen liiv läbi sõrmede. Akna taga hõljuvad lumehelbed meelitavad mind enda sekka, kuid olen naelutatud koolipinki. Kõikide kontrolltööde, dialoogide ja analüüsidega peab ju enne vaheaega ühele poole saama. Siiski on jõulutunne visa kaduma, juba esimesed miinuskraadid ja lumesajud tõid endaga jõulukuule omase meelerahu. Aja hammasrattad justkui aeglustaks pöörlemist, et igast hetkest võiks võtta viimast.

Jõulueelse aja ja kogu talve muudavadki eriliseks väikesed, lihtsad rõõmud: punapõsisena ja lumisena pakase eest sooja toa rüppe pagemine, villased sokid, majaseintel sädelevad jääkristallid, lumemütsid tänavavalgustitel, jõululõhn, tulekuma lumesajus, soojad kampsunid, küdevad ahjud, küünlavalgus. Need igavesed, ajatud pisiasjad on valguskiireks pimedal ajal.

Peab võtma aega iseendale, laskma külmal tuisul pühkida kas või korraks eemale koolistressi ja muud mured. Võiks saada kokku oma lähedastega, nautida rahu, mitte jahtida kingitusi. See võib tunduda nagu üks suur klišee, kuid selles peitub tõetera. Elu ootamatuid keerdkäike ei näe ette mitte keegi, raskel ajal tuleks leida igast päevast killuke helgust.

Rahulikku vaheaega!