Kooli ajalugu

 
  
Tallinna Prantsuse Lütseumi asutamislugu (toimetatud 03.05.2011)
   
Prantsuse Lütseumi kui prantsuse keelt õpetava kooli asutamise initsiatiiv tuli Prantsuse Vabariigilt. 29. juunil 1921. a. toimus EV välisministeeriumis Prantsuse Instituudi, seltsi, mille ülesandeks oli levitada prantsuse keelt ja kultuuri, asutamiskoosolek. Instituut omakorda tegi ettepaneku asutada Tallinnas Prantsuse gümnaasium ja seda toetas ka Alliance Française (asutus välisriikides prantsuse kultuuripropaganda teostamiseks). Kuna Alliance Française lubas ka rahalist abi, siis õnnestuski saada haridusministeeriumilt luba ning kool avati 1. augustil 1921. a. (kuni 11. jaanuarini 1923 Tallinna Prantsuse Gümnaasium). Diplomaatilises plaanis oli kooli avamine suursündmus, selle puhul peeti mitmeid bankette ja aktuseid.
 
Kooli sünnipäevaks hakati pidama 1. oktoobrit, kui Prantsuse Lütseumis anti esimesed tunnid. Üldsus suhtus koolisse  teatava skepsisega, kuid paistab, et see oli tingitud vaid kooli noorusest.  Esimesel aastal õppis kolmes esimeses klassis kokku vaid 81 õpilast (mis on väga vähe, arvestades tolleaegseid traditsioonilisi 40-50 õpilasega algkooliklasse), kuid juba järgmisel aastal õpilaste arv kahekordistus. Umbes samas tempos kasvas kool kuni 1924. aastani, siis kasv 257 õpilase juures aeglustus (kuid jätkus siiski). Ilmselt oli põhjuseks suur ruumikitsikus, mis lihtsalt füüsiliselt ei võimaldanud rohkem õpilasi kooli vastu võtta.
 
21. septembril 1921. aastal, vaevalt paar kuud pärast Tallinna Prantsuse Lütseumi asutamist, avati ka Riia Prantsuse Lütseum. Nende kahe sündmuse ajaline kokkulangevus laseb arvata, et prantsuse lütseum Tallinnas polnud mingi prooviüritus, vaid osa laiemast projektist prantsuse keele ja kultuuri propageerimisel maailmas.

Kooli maja ja oma koolimaja

Kooli avamisel tekkis suur probleem vajalike ruumide leidmisega. Tallinnas oli niikuinii koolimajadest suur puudus ja paljud koolid töötasid tavalistes üürimajades. Esimesel aastal töötati Väike-Pärnu maanteel majas 19A (praegune Sakala Eragümnaasium). Paar aastat mahtusid õpilased sinna majja ära, aga alates 1923. aastast ei olnud see enam võimalik ja kool kolis lahku erinevatesse koolimajadesse. Selline paralleelselt erinevates linna koolides töötamine ei olnud aga normaalne ja pärssis kindlasti koolielu, seda enam, et töötati õhtupoolses vahetuses. Nüüd hakati otsima üüripinda ja 1926. aastal leiti sobivad ruumid Tehnika tänavas asunud Riigi Tööstuskoolis. Tööstuskooli õpilastel toimusid ennelõunal praktikumid, koolimaja oli sel ajal tühi ja lütseumi päralt.
 
Päris oma hoone nurgakivi pandi 19. detsembril 1936. aastal. Sellest kujunes suur tseremoonia, alguse sai traditsiooniline  rongkäik läbi linna. Nurgakivisse pandi õpetajate ja õpilaste nimekirjad, käibel olevad metallrahad, ajalehed ning eesti- ja prantsuskeelne akt nurgakivi paneku kohta. Akt lõppes sõnadega: "Olgu see hariduse tempel Eesti ja Prantsuse riikide sõpruse ja kultuurilise ühenduse embleemiks ja paistku siit valgus kaugele eesti rahva hulka." Uue koolimaja valmimine venis ja õppetööd sai seal alustada alles 20. septembril 1937. Koolimaja sisseõnnistamine toimus 9. oktoobril 1937. aastal.
 
Kooli likvideerimine
 
Peale Eesti Vabariigi okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal hakkas uus võim kiiresti ja laiaulatuslikult lammutama väljakujunenud traditsioone ja üldist elu- ning riigikorraldust. Et absoluutse kontrolli alla saada ka hariduse andmist, likvideeriti kõik Eesti Vabariigi erakoolid, k.a. Tallinna Prantsuse Lütseum ja Jakob Westholmi Poeglaste Erahumanitaargümnaasium. Toimuva aluseks sai Erakoolide likvideerimise seadus 19. augustist 1940. Kõigepealt likvideeriti koole omanud sihtasutused. Koos nende likvideerimisega jäid Prantsuse Lütseum ja Westholmi Gümnaasium ilma oma endistest omanikest ja läksid üle Tallinna linnale. Riiklik poliitika oli aga hea tasemega koolide vastu lihtsalt vaenulik ja sellega seoses mõlemad gümnaasiumid likvideeriti. Eelkõige oli sellise sammu eesmärgiks lammutada rahvusliku eliidi kasvatamise süsteem, aga ka aktiivselt suruda peale uut ideoloogiat ja riigikorda. Prantsuse Lütseumi ja Westholmi Gümnaasiumi puhul rakendati maksimaalselt just nimelt uut lammutamissüsteemi. Kahe kooli progümnaasiumide vanemad klassid ja gümnaasiumiklassid (7. -12. kooliaasta) liideti üheks uueks keskkooliks: Tallinna VII Keskkooliks. Mõlema kooli algkooliosad ja progümnaasiumi I ja II klassid saadeti laiali teistesse koolidesse. Seega kasutas nõukogude võim nn. "segamistehnikat", et kustutada kummagi kooli traditsioone ja eripära. Tollased Prantsuse Lütseumi tüdrukud meenutavad nüüd, et neile tegelikult meeldis, et Westholmi poisid nendega ühes koolis õppisid. Peaaegu igaühel olevat nende hulgas kavaler olnud. Loodud VII keskkool paigutati Tallinna Prantsuse Lütseumi majja Hariduse tänaval. Punaarmee poolt hõivatud koolimajade ja muude tsiviilehitiste kasutusvõimaluste ahenemise tõttu tekkis Eestis puudus koolimajadest ja  lisaks VII keskkoolile pandi Hariduse tänava majja õhtupoolsesse vahetusse töötama ka Tallinna V Keskkool. V keskkool ei sattunud sinna ka päris juhuslikult. See loodi vastukaaluks VII Keskkooli "kodanlikule kontingendile", sest V keskkooli õpilased pärinesid pigem proletariaadi hulgast.
 
1941-1944 Tallinna VII Keskkoolis
 
Koos saksa okupatsiooni algusega pandi justkui kehtima endised, eestiaegsed seadused. Tegelikkuses oli asi siiski natuke erinev. Keegi ei hakanud enam lahutama aasta tagasi vägivaldselt liidetud Prantsuse Lütseumi ja Westholmi Gümnaasiumi. Koolile liideti siiski juurde algklassid. Enamik moodustatud keskkoole jäi sisuliselt samasuguseks nagu enne. Ainus vahe oli selles, et kooli nimes vahetati sõna "keskkool" "gümnaasiumi" vastu. Tallinna VII Keskkoolist sai nüüd Jakob Westholmi Gümnaasium. Prantsuse Lütseumi "taastamine" ei oleks ilmselt kõne alla tulnud, kuna Saksamaa oli selleks ajaks Prantsusmaa okupeerinud.

Tollal koolis välja antud koolilehest "Must Valgel" paistab, et kooli Westholmi Gümnaasiumiks nimetamisega Prantsuse Lütseumi identiteet kannatas. Kuigi ajalehe esimeses numbris ilmus artikkel, mille autorid leiavad, et kool on siiski 1940. aastal väevõimuga kahest koolist loodud ja seetõttu ei ole mõtet hakata sellele suruma peale ühe või teise kooli traditsioone, tundub siiski, et koolis jäi valitsevamaks Jakob Westholmi mentaliteet ja tavad. Tähistati Westholmi gümnaasiumi sünnipäeva, sisse toodi Westholmi lipp, kooli ajalehel ilutses Westholmi Gümnaasiumi lipukiri "Per aspera ad astra". Westholmi kooli pealejäämise põhjuseks oli ilmselt proosaline tõsiasi, et tol hetkel olid vestukad lihtsalt aktiivsemad (näiteks tegelesid nad väga tõsiselt raamatukoguga ja selle korrastamisega).
 
Sõja lõpu poole tegutses koolis koguni sõjaväehaigla ja õpetajad töötasid seal põetajatena.
 
Peale sõda 1944. a. taastati kooli nimena VII keskkool. 1944. aastal lõpetas ka viimane lend, kus Prantsuse Lütseumi ja Westholmi klassid lahus olid. 1944. a. sügisel löödi vähesed järelejäänud õpilased segi ning ka linna teistest koolidest tuli lapsi juurde.  Seetõttu loetaksegi 1944. a. lendu viimaseks sõjaeelse lütseumi lennuks, kuigi veel 1945. a. kevadelgi toodi lõpupildile lütseumi ja Westholmi lipud  ja lütseumi tüdrukud olid pannud kleitidele oma volangilised pidukraed.

Tallinna Prantsuse Lütseumi taastamine

Tallinna Prantsuse Lütseumi  taastamine toimus tänu enne II maailmasõda kooli lõpetanud vilistlastele. See ei olnud üldse lihtne ettevõtmine ega toimunud sugugi enesestmõistetavalt.

1988. a. taastati Lennart Meri algatusel (kes ei olnud tol ajal ei president ega isegi mitte välisminister, vaid Kirjanike Liidu välissekretär) Alliance Française. See on ühing prantsuse keele ja kultuuri levitamiseks välismaal. Ühingu esimeheks sai Ott Ojamaa (lõpetas 7. keskkooli  Hariduse tänava majas 1945. aastal), kes on teinud väga palju prantsuse kultuuri vahendamisel Eestis. 1991. aasta aprillis otsustati Alliance Française 'i koosolekul taastada 1935. aastal asutatud Tallinna Prantsuse Lütseumi Toetajate Ühing (TPLTÜ), et taotleda Tallinna Prantsuse Lütseumi taasavamist.  Toetajate Ühingusse kuulusid endise TPLi vilistlased, aga ka mittevilistlased, kelle sooviks oli  taastada Prantsuse Lütseum. Taasavamise toetuseks hakati koguma allkirju tekstile: "Taotleme Tallinna Prantsuse Lütseumi taastamist." Allkirju saadi põhiliselt Eestist (Tallinnast), kuid ka Rootsist,  Saksamaalt, Prantsusmaalt ja mujalt.
 
Kuna nõukogude võimu kehtestamisega Eestis oli Prantsuse Lütseumi ja J. Westholmi Gümnaasiumi liitmisel moodustatud Tallinna 7. Keskkool,  siis tehti mais 1991 tollasele 7. Keskkooli  direktorile Rein Rebasele ettepanek avada paralleelselt inglise keele süvaõppeklassiga ka üks prantsuse keele süvaõppeklass. Alguses oli Rein Rebane selle mõttega isegi nõus, kuid hiljem ajas plaani nurja lastevanemate ja  õpetajaskonna väga eitav suhtumine.

 
1992. aastal  jätkusid läbirääkimised haridusjuhtidega Prantsuse Lütseumi taasavamise küsimustes. Jaanuaris võttis haridusminister Rein Loik, kes toetas lütseumlaste üritust, TPL-i Toetajate Ühingu esindajad vastu ning soovitas alguses kokkuleppele jõuda J. Westholmi Gümnaasiumi või Ühisgümnaasiumiga (endise 20. Keskkooliga) ajutiste ruumide saamiseks. Samal kuul käidigi J. Westholmi Gümnaasiumi  direktori Koit Nõlvaku juures ning arutati võimalust ajutiselt kasutada nende kooli ruume. K. Nõlvak lubas kasutada Kevade tänava maja, kus praegu töötab laste kunstikool. Selleks aga tuli leida uued ruumid kunstikoolile. Kooli  taastamist toetas ka Prantsusmaa suursaadik J. Huntzinger. Kuna vahepeal oli taastatud Eesti Vabariik ja alanud varade tagastamine õigusjärgsetele omanikele, siis oli ka TPL-i Toetajate Ühingu  eesmärgiks kätte saada oma maja Hariduse tänaval.  Jaanuaris viidi TPLTÜ nimel avaldus Tallinna Linnavarade Ametile Hariduse tänav 3 asuva koolimaja tagastamiseks taasavatavale Prantsuse Lütseumile.

Tallinna Haridusameti juhataja Leonid Fiveger, kes ei olnud esialgu koolist eriti huvitatud, pakkus veebruaris Toetajate Ühingule koolimaja Luise tn 38, sest alguses ei suudetud leida sobivaid ruume 7. keskkoolile. Luise tänava majas paiknes sel ajal koolidevaheline õppe-tootmiskeskus, kus erinevate Tallinna koolide õpilased said tegelda tootmispraktikaga. Nimelt nõuti nõukogude ajal koolidelt ka tootmisõpet, milleks aga polnud igas koolimajas piisavat tehnikat. Enn Valamaa ning Paul Aarne, kes käisid Luise maja üle vaatamas, leidsid, et alguseks oleks selles majas  piisavalt ruumi. Aprillis otsustatigi R. Loigu eestvõtmisel, et lütseum avatakse sügisel ajutistes ruumides ja kahe aasta pärast Hariduse tänaval.

Aprilli alguses 1992 ilmus kuulutus vastuvõtukatsete toimumise kohta taasavatava Prantsuse Lütseumi 2. klassi ning juba 25. aprillil toimusid katsed Hariduse tänava majas. Kohale tuli 47 last. Vastuvõtukomisjoni kuulusid vilistlased: Alda Lasseron, Hilja Puust, Anne Argal, Enn Valamaa ja Irene Merik. Vastuvõtukatsete ajal polnud koolil ametlikku tegevusluba, rääkimata direktorist või õpetajatest.
 

Maikuus hakati otsima loodavale koolile ka direktorit. Vilistlaste ettepanekul tegi Tallinna Haridusosakond pakkumise Lauri Leesile. Alguses oli L. Leesi suhtumine väga eitav ning ta lükkas ümber kõik levivad jutud, nagu võiks temast saada tulevase Prantsuse Lütseumi direktor. Ise ütles ta hiljem, et see ei olnud kerge otsus.

Nõustumise korral tuli olla valmis kogu senise elu muutmiseks: ta pidi pühenduma täie rinnaga koolijuhatamisele ning kõik teised tööd lõpetama. Ka Alda Lasseron lubas Leesi vastu hääletada: "Oleks ju kahju, kui ta peaks oma senisest huvitavast elust loobuma!" Leesi palus otsustamiseks kaks kuud mõtlemisaega ja andis lõpuks siiski jaatava vastuse.
 

Kuna nüüd oli asi tõsiseks läinud: lapsed kooli vastu võetud ja lubadused maja osas jagatud,  kutsus minister Rein Loik  27. mail enda juurde Hariduse 3 majaga seotud isikud - nii 7. Keskkooli kui vilistlaste esindajad. Koosolek kulges mälestuste põhjal väga-väga emotsionaalselt ja otsustati alustada kahe klassiga Luise tänaval.
  

14. augustil toimus vastsete lütseumlaste lastevanemate koosolek. Lauri Leesi sõnul oli tema ülesanne sellel koosolekul sisendada lapsevanematesse usku uude kooli ning veenda just nende lapse sobivust Prantsuse Lütseumi. Marje Peepsoni, hilisema majandusjuhataja ja  tollase lapsevanema sõnul olid kõik täis entusiasmi: "Kõik olid hakkamas ja abivalmis ning tahtsid kooli igati toetada." Siis otsustati, et tunnid algavad 8.45. Kuna osa lapsevanemaid, kes elas kaugemal, tahtis kooli alustada kell 9.00 ja osa, kes olid lähemal, 8.30, siis leiti lõpuks ühiselt, et parim aeg on 8.45. Ja nii kestab see tänaseni.
 

1. septembril 1992 toimus kooliaasta pidulik avaaktus  Luise tänava koolimajas. Kohal olid kõik lapsed, esimene klass, mille juhataja oli Margit Naaber, ja teine klass, mille juhatajaks oli Anu-Liis Kõlli, hästi palju lapsevanemaid, vilistlasi, külalisi, saatkonna esindajaid ja televisioon. Kogu sündmus oli väga pidulik, sõnavõttudega esinesid saadik J. Huntzinger, minister R. Loik, Tallinna Haridusameti  juhataja L. Fiveger, vastne koolidirektor L. Leesi ja vilistlaste poolt A. Argal. Kõik lapsed said kingituseks prantsuskeelse raamatu ja kommikoti.
 

Kogu õpetajate kaadri oli L. Leesi ise endale valinud kõrvalseisjate soovitusi liialt arvesse võtmata. Kaadri valimisel kasutas ta ära kõik oma tutvused üle Eesti, otsides kokku inimesi, kellega oleks hea koos töötada ning kes oleks piisavalt võimekad. Sõjaeelsete fotode ja kirjelduste põhjal valmistatud kooli lipu kinkisid vilistlased koolile 1994. aasta oktoobris. Seega oli ürituse esimene etapp - kooli taastamine - edukalt läbitud. Nüüd tuli kätte saada ka koolimaja.
 

Aprillis 1994 saatis direktor L. Leesi kirja 7. Keskkoolile, milles palus vabastada maja 1. augustiks 1995. Kuid samal, 1995. aastal  kerkis  koolihoone küsimuses esile uus aspekt: kas taotleda endist Tütarlaste Kommertskooli hoonet Vabaduse väljakul, mille senine valdaja Merekool vabastas, või maja Hariduse tänaval. Juunis otsustas Tallinna Linnavalitsus anda 7. Keskkoolile endise Tütarlaste Kommertskooli maja ning lütseumile tagastada Hariduse tänava maja.
 

1996. a. 31. augustil kolis Inglise Kolledž (Tallinna 7. Keskkool) pidulikult oma uude koolimajja Vabaduse väljakul ja lütseum sai oma vana maja tagasi. Kohe sinna sisse kolida ei saanud, maja vajas väga põhjalikku remonti. Kooli aastapäeva tähistati toimus aga juba oma majas. Peaukse kõrval avati kooli sildid, lõigati lahti lint ja  Prantsuse saadik J. Faure ning endine haridusminister Rein Loik pidasid kõne. Edasi mindi läbi tühja koolimaja tühja saali, kus XVII lennu abituriendid oma lõpumärgid kätte said. XVII lend lõpetas viimase lennuna siiski veel Luise tänavas. Remondiks kulus veel terve aasta ja selle valud ja vaevad on kõige paremini teada selle aja majandusjuhataja Marje Peepsonile. Ta pidi ise otsima välja kõik värvid, põrandakatted ja ajama asju ehitusfirmaga Remet. Kuid kummalisel kombel laabus kõik kõrvaltvaataja pilgule nagu õlitatult ja 1. septembriks 1997  oli kool valmis.
  

Seega alustas 1. septembril 1997  lütseum tööd oma vanas, aga samas ka  uues ja ilusas majas. Pärast avaaktust suunduti ühiselt Kaarli kirikusse Rolf Uusvälja orelikontserti kuulama. Selleks puhuks sulges liikluspolitsei Tallinna kesklinnas liikluse, et kindlustada lütseumlaste ohutu teeületus. Järgmisel päeval  algasid tunnid põhikoolil ning gümnaasiumil juba Hariduse tänaval, algklassidel aga Luise tänava väikeses majas.
 

Hariduse tn. 8 hoone munitsipaliseeriti 2002. Juba järgmisel aastal korraldas linn konkursi selle hoone rekonstrueerimiseks meie kooli algklasside tarbeks. Konkursi võitis projekteerimisfirma Amhold. Kohe hakati koostama detailplaneeringut. Töid teostas ehitusfirma Facio.
  

1. novembril 2004 avatigi Tallinna linnapea ja Prantsusmaa suursaadiku kohalolekul meie uus algklasside hoone Hariduse tänaval. Nüüd õpivad kõik meie kooli õpilased Hariduse tänaval (Luise tänava koolihoones õpivad nüüd Jakob Westholmi Gümnaasiumi algklasside lapsed). Praegu ootab meie kool spordihoone valmimist, mis maa alt ühendab tunneli kaudu mõlemad õppehooned. Linn korraldas meie spordihoone tarbeks arhitektuurikonkursi 2008. a. keskel. Konkursi võitis arhitektuuribüroo QP Arhitektid OÜ. Detsembris 2010 valmis ka hoone detailplaneering. Nüüd ootame üksnes linnapoolset poliitilist otsust ehituse finantseerimiseks.
 

Juunis 2011 lõpetab meie kooli XXXI lend (kahe klassi peale kokku 52 õpilast).

Kronoloogia
 
1.08.1921 Tallinna Prantsuse Lütseumi avamine 
1.10.1921 Prantsuse Lütseum alustab õppetööd 
1926 saadakse ajutised ruumid Riigi Tööstuskoolis Tehnika tänaval 
1930 lõpetab I lend 
1935 luuakse TPL Toetajate Ühing (La Société des Amis du Lycée Français de Tallinn) 
19.12.1936 Hariduse tn. 3 koolihoone nurgakivi panek 
9.10.1937 Hariduse tn. 3 koolihoone sisseõnnistamine 
1940 erakoolid likvideeritakse, Prantsuse Lütseumi ja  J. Westholmi Gümnaasiumi vanemate klasside põhjal (VII -XII kl.)moodustatakse Tallinna 7. Keskkool 
1941 7.keskkool nimetatakse J. Westholmi Gümnaasiumiks 
1945 J. Westholmi Gümnaasium nimetatakse jälle Tallinna 7.Keskkooliks 
1991 taastatakse TPL Toetajate Ühing 
25.04.1992 vastuvõtukatsed TPL I ja II klassi 
14.07.1992 TPL registreeritakse 
1.09.1992 kooli pidulik avamine Luise tänava majas 
1.09.1993 alustab tööd taastatud kooli esimene  gümnaasiumiklass 
1996 lõpetab esimene sõjajärgne, XVI lend 
1.09.1997 avaaktus Hariduse tänava koolimajas 
22.06.2003 lõpetas XXIII lend,  kes  alustas oma  kooliteed  taastatud Prantsuse Lütseumis
22.06.2011 lõpetas kooli XXXI lend
01.10.2011 Tallinna Prantsuse Lütseum tähistab 90. sünnipäeva