Kooli truu valvekoera väärikas lahkumine

Toimetatud 11.11.2011
 

Kolmapäeval, 9. novembril kell 15.30 lakkas tuksumast meie truu valvekoera Kusti süda. Koolijuht ja õpetaja Einar Maarits matsid Kusti meie vilistlase Hendrik Paluteder’i koduaeda.

Kusti lahkus meie hulgast 14. eluaastal. Et võrrelda koera ja inimese eluiga,  tuleb koera vanus korrutada 6 või 7-ga. Seega elas Kusti kõrge vanuseni, täites vapralt oma kohustusi kuni oktoobri viimaste päevadeni. Isegi siis, kui Kustil kõrvakuulmine nõrgemaks jäi, tõttas ta tööpostile majavalvuri krantsi kriiskavate hõigete peale.

Kusti on ainus olend minu ümbruskonnas, kes oli alati minuga päri. Kustile meeldis autoga sõita. Nähes koolijuhi auto lahtist ust, seadis ta end uhkes poosis tagaistmele ning vaatas uudistades aknast välja nii, kuis meiegi autost välja vaatame.

Kustil oli minuga ühine kunstimaitse. Talle meeldis lamada Botticelli Primavera ja Venuse sünni all, kuid ka Degas’ pastelsed pildid balletiartistidest ei jätnud Kustit ükskõikseks. Ikka leidsin ta nende taieste ees pikutamas ja siis kostis sõbralik auh, saba aga tegi sikk-sakk, mis ju meie keelde tõlgituna tähendab: Äge! või Väga hea!

Kusti lemmiktegevuste hulka kuulus koolijuhi valvamine nädalavahetustel. Kui töötasin kirjutuslaua taga, lebas Kusti täies pikkuses ukselävel ega lasknud kõrvalisi sisse.

Tänu Kustile ei pääsenud „pronksiööl" ükski märatseja kooli territooriumile. Kui keegi ühe jala üle varbaia sai, tuli tal longates mujale lipata. Selle kangelasteo eest sai Kusti kooli direktsioonilt positiivse käskkirja ja kingutuseks ühe kilogrammi sardelle.

Puhka rahus, truu sõber! Sinu nimi jääb alatiseks meie kooli ajalukku.

Koolijuht Lauri Leesi

koos nendega, kes Kustit armastasid